Auto sünd ja areng on maailma teaduse ja tehnika arengu suur saavutus ning inimkonna progressi oluline jalajälg, mis on võimaldanud inimkonnal siseneda autotööstuse ajastusse alates hobuvankrite ajastust. Autode loomise algusaegadel jätkasid teadlased autode mugavuse, juhitavuse ja võimsuse saavutamiseks teadusuuringuid ja uuendusi ning edendasid pidevalt rehvitööstuse edusamme ja uuendusi.
1839. aastal töötas Goodyear välja "kummi vulkaniseerimise tehnoloogia", mille abil õnnestus välja töötada kumm, mis ei lagunenud ühelgi temperatuuril alla keemistemperatuuri. 38 aastat pärast Goodyeari surma nimetas Frank Kebling enda asutatud rehvifirma Goodyeariks Ameerika kummitööstusesse suure panuse andnud Charles Goodyeari auks.
1888. aastal valmistas John Dunlop kummist toru, mis mähiti ümber puitratta serva ja täideti seejärel gaasiga. Selle rehvi elastsus ei suuda mitte ainult lööke täielikult neelata, vaid muudab ka kere mehaanilised omadused hästi kaitstud. , sündis maailma esimene õhkrehv, tehnoloogiat rakendati esmakordselt jalgratastel.
1891. aastal töötas Andrew Michelin välja vahetatava jalgratta õhkrehvi ja 11. juunil 1895 rakendasid vennad Michelinid õhkrehvitehnoloogiat autotööstuses.
1903. aastal leiutas hr JF Parma toimsetekstiilid, millel on hea kulumiskindlus ja mida saab kasutada rehvide valdkonnas, mis võib oluliselt pikendada rehvide kasutusiga, ning see leiutis tõi kaasa diagonaalrehvide tuleku.
1930. aastal lisas Michelin rehvi siseseinale kummist tihenduskihi paksusega umbes 2–3 mm ja töötas edukalt välja esimese tubeless rehvi ehk vaakumrehvi.
1946. aastal leiutas Michelin radiaalrehvi, mis pikendas rehvi kasutusiga 30–50% ja vähendas auto kütusekulu umbes 8%. Radiaalrehvide kasutamine on toonud sisse tõelise tehnoloogilise revolutsiooni rehvitööstuses.
Alates radiaalrehvide tulekust on inimesed teinud suuri edusamme rehvimustri, konstruktsiooni, karkassimaterjalide ja kummivalemite kujundamisel ja arendamisel, nii et rehvide jõudlus on muutunud üha täiuslikumaks.